JBKind on kokku pannud huvitava ülevaate uste evolutsioonist. Kuuekümnendatel aastatel lasid disainerid oma fantaasial vabalt lennata, ennustades ette, milline meie ümbrus välja hakkab nägema – märksõnadeks kõrgtehnoloogilised vidinad ja kosmoseajastu. Vahet pole, millise antud kümnendi teadusajakirja sa kätte võtad, võib kihla vedada, et leiad sealt artikleid sellest, milline näeb välja üks 21. sajandi kodu. 3D televiisorid ning videotelefonid olid toona vaid unistused paberil, kuid praeguseks on need muutunud meie igapäevaelu osaks. Ennustused kõikjal levinud kuppelmajadest ja ühest plasttükist vormitud vannitubadest ei ole küll täitunud, kuid küll seda ka jõuab.
Suur osa kuuekümnendate aastate loomingust, alates moest kuni arhitektuurini, said inspiratsiooni multifilmi „Jetsonid“ stiilis kosmoseajastus elamisest ning progress modernse elu suunas tundus vältimatu. Verner Panton, Giancarlo Piretti ja Peter Murdoch raputasid oma julge pop-kunstist ja art nouveau’st inspireeritud loominguga kogu maailma.
Kõige avangardlikum projekt võis aga olla Antti Lovagi mullimaja 1970. aastatest, mis oli omakorda saanud mõjutusi Wallace Neffi mullimajajadest. Lovagi loodud mullimaja sai hiljem eksentrilise moelooja Pierre Cardini koduks. Maja, kus kõik on ümmargune, on kindlasti haruldane vaatepilt ning sinna sobivate uste lisamine võib parajat peamurdmist nõuda.
Kui sul on soov leida ka enda kodule ägedad uksed, siis Eestist parima valiku uksi leiad Haapsalu Uksetehasest.
Inspiratsioon kinolinalt ning teadusmaailmast
Kuuekümnendad olid disainimaailma kõrgpunktiks, mil pandi alus mitmetele maailma muutnud trendidele. Kunstist, kinost, kosmosest ning reisimisest saadud inspiratsioon kandus edasi tulevastele põlvkondadele ning ka selline lihtne asi nagu uks, on muutunud millekski enamaks.
Teaduse, kosmose ning filmimaailma ühismõjuna jõudsid avalikkuse ette lihtsa ukse geniaalsed alternatiivid. 1968. aastal linastunud filmis „2001: Kosmoseodüsseia“ on kosmoselaeva ukse disaini mõjutanud toonane ümarate vormide moevool. Lihtne lahendus, mis näeb väga äge välja.
1977. aasta „Star Wars Osa IV: Uus lootus“ linateoses on ümarad vormid aga tagaplaanile jäetud ning unistatakse hoopis lahendusest, mis jätab käed vabaks. 1979. aastal kinodesse jõudnud ja nüüdseks klassikaks muutunud film „Tulnukas“ võib olla uhke põrandate, seinte ning lagede sisse libisevate uste üle, rääkimata ringikujulisest spiraalselt avanevast uksest. Ka „Star Trek 2: Khani raev“ ei unustanud 1982. aastal tehnoloogia ning disaini ühtepõimimist.
Ajaga jõuti juba unustada, et uste üheks funktsiooniks on turvalisuse tagamine, kuid seda tuletati kaheksakümnendatel uuesti meelde. Üha rohkem võis filmilinadel näha sõrmejälje või võrkkesta skännimist, mis vihjasid sellele, mis meid üsna pea ka päriselt ees ootab. Algselt vaid ustega töötav tehnoloogia on nüüdseks laienenud ka mujale meie igapäevaellu – mobiiltelefonid, ajavõtumasinad ning seifid.
Sellest, kuidas tänapäeva filmid võivad ennustada ette tuleviku uksedisaine, räägime juba järgmises postituses.